Kuna minuga juhtub iga päev midagi sõnu seletamatut, siis otsustasin hakata seda kõike kirja panema. See on lihtsalt uskumatu, ma poleks iialgi uskunud, et see kõik on nii imeline.
Täna varahommikul ärkasin ma teadmisega, et ma pean Piiblit lugema minema. Kas see oli Püha Vaim? Ma olen endas pettunud, et ma Jumala esimest kutset eirasin ja edasi magasin ja teisele kutsele reageerisin. Kuidas Isa sellesse suhtub, kui tema esimest palvet kuulda ei võeta?
Ikka ja jälle jõuan ma viimaste päevade tõdemuseni, et pean leidma päevas aja, mil saan olla Jumala kahekesi. Tunnen, et sagin (hakkan tundma, mida viimasel loengus Allan Kroll mõtles, kui saatanast rääkis) mu ümber segab Jumalale keskendumast. Tahaksin end 24 tundi päevas anda Tema kätte. Ilmselt tuleb hommikused varased ärkamised enda jaoks taaselustada.
Minu_isa 